laupäev, september 10, 2016

Kuidagi hästi põnev on...

... et jälle tekib tunne, kas see hea jääb või mitte... Kuid september, see sügis on alanud tõesti mulle kuidagi hoogsalt ja edukalt.
See meeldib mulle.
Alustasin järjekordselt maali.
Proovin leida uusi näitusekohti. Millegipärast Haapsalu kant ei soovi mulle vastata. Mitme aasta jooksul. Nüüd proovisin rehabilitatsioonikeskuse näitust pakkuda, kuid siiani vaikus. Huvitav, huvitav... Võib - olla kevadel tuleb näitus jälle Tartus. Just esmaspäeval küsiti, kas Tartus teen veel näitust. Ja ups, eile avaneski esialgne võimalus ehk kevadel... Kuid momendil ei lisa midagi, enne tuleb kindlasti läbirääkida ja asjad paika panna,  siis saan täpsemalt kirjutada.
Mõned mõtted on veel, kuhu võiks enast kunstnikuma pakkuda. Aga kui keegi arvab ka, et ta teab, kus võiksin näitust teha, andke teada julgesti. Mul uue aastani vaba auk.
Eriti koolidesse tuleksin suurima hea meelega.

Samas ei unusta ma ka ära, et mulle meeldib ka ikkagi kirjutada. Hakkasin taas kirjutama. Pikemalt aega on tunne, et soovin kirjutada õnnest...
Muide, Rootsi oleks võimalust positiivset psühholoogiat õppima minna mul - kevadel sai isegi vägagi uuritud tingimusi - kuid takistuseks on vaid, et pean oskama rootsi keelt sealse keskkooli tasemel. Seda ma ei oska tõesti. Pooleaastaga ei õppi vist ära kah, kuigi tean omadest tüdrukutest, et suhtlustasandil töötamiseks on see  mõeldavgi...
Aga jah, hetkel jääb siis Rootsi õppimisminek ära. Ja mitte puude ega kõne(hääldus)defekti pärast. Pagana hea tunne on seda mõeldav.  Ausalt ka. Ma ei olnud vaja tõestada kellelegi, et mu kõne ei hakka segama õppimist teistel... Nii kurb kui see ka ei ole, tuleb  aeg - ajalt mul just seda siin, omas Eestis, tõestada praegugi...
Kuigi kevadel  mõtlesin päris tõsiselt, et läheks natukeseks ajaks Eestist kaugemale...  (Sellest ma ei rääkinud ega kirjutanud kõva häälega...)

Kuid täna mõtlen, et ehk on minultki õppida mõnel positiivselt psühholoogiat, kuigi diplom mul puudub ;) Prooviks miskit ise kirja panna - vaataks, mis välja tuleks. Ja loeks ise samal ajal positiivseid psühholoogiaraamatuid ...

Samuti me Loovusel on suvepuhkus läbi.

Teisipäeval värvitud juukseid. Mõtlesin küll pisut hiljem värvi vahetada, kuid kui juba uus algus, siis olgu uus algus. Uus värv (tegelikult momendil kolme värvi juuksed). Värskem olemine. Sai Katariinaga kodutoimetuste vahel värvitud nagu muuseas. Alati ei pea ju juuksuri minema... Vahel võib ka ise äkiliselt välimus muuta.
Täna tegi Marianne sellise soengsi. Kodu olemiseks. Ei tule näo ette, kui näiteks söön ise st keelega taldrekus. Ja hommikul ei ole vaja kammida, kui  üksi olen, tavaliselt olen hommikuti üksi st isikliku abistajata. Muidugi niisugune punutis, mis saab oskajal tegijal valmis umbes kümme minutiga, on ka pidulik. Võiks minna kas või täna öösel kuhugile peole  :)
Oma juustega võiksin olla modellgi ;)

Eile sain jälle kardinapuud üles. Ainult mõnd aega olid kardinad ilma puudeta... Tagatoas ainult üle kahe aasta... See pisiasi. Mind häiris see siiski päevast päeva. Tegin küll hea näo ette, nagu kõik on nii nagu olema peab... Siiski ei olnud see nii nagu peab. Nüüd on. Mul on väga oluline kodutunne. Ja kui saaksin rohkemat jalgadega teha, siis ma arvatavasti teeks ka remondi lõpuni ise.
Olen iseendale veidi tige. Ootasin, ootasin... Aga ikka ootad ja loodad, kui on juba üks - kaks lubadused antud, et kunagi saab  tehtud... See kunagi ei tule kunagi, kui mina ise ei hakka teistviisi asju ajama. Ise tegema.
Kuigi vahel sooviksin olla nõrk. Abitu. Saamatu.
Olen  lihtsalt naine.
Kuid ma ei saa seda lõbu endale lubada. Siis varsti saabub  nii või teisiti katastroof mu ellu.
Seda olen õppinud küll ja veel. Kuid kipun vigu kordama... Ma olen siiski ainult naine.
Vahel tugev.
Mõnikord nõrk.
Või hoopis hindamatu naine. Nagu eile ütles Märt mulle.  Küsisin , kui ta oma sõbra Lehoga lõpetasid eilseks töö, et kui kallid poisid tegelikult nad on... Tuli välja, et hindamatud nagu mina ise :)

Aitäh Märdile oma sõbraga!

Nüüd saan taas omal jõu ja nõuga edasi toimetada. Kodu muuta kaunimaks ja paremaks, hubasemaks ja mugavamaks. Seda olen alati ju soovinud. Ka siis, kui näin rahul hetkeseisuga olevat...

Oih, nüüd sai maailmatu pikk blogitust...

Lähen nüüd oma jõu ja nõuga magama.
Homme jälle hea päev.
Usutavasti .

Isegi siis, kui miski ei lähe nii nagu soovin...

Kommentaare ei ole: