teisipäev, jaanuar 17, 2017

Täna saab 11 aastat blogimisest :)
Selle postistusega  saab 2917 postistust.
Päris hea. Lollilt sihikindlust vist :)
Ega ma nii avatud leht ka ei ole nagu võiks arvata. Tegelikult elan väga palju enda sisse. Kirjutan vaid natukene oma elust. Siiski mind loetakse aina rohkem... On öeldud, et mu blogi on justkui positiivne teraapia...  Mulle on see kompliment. :)

Arvan, et varsti ehk muutub miski minu blogimisest... Olen seda mõnda aega mõelnud. Kuid... võiksin ka paremad lood - blogimised kuidagi paberile panna... Seda sellekski, kui peaks blogger.com´iga miski juhtuma või mis iganes.

Usun, et blogiga olen pisut rohkem olemas olnud.
Tõsimeelselt.
Üldse oleksin netita vist... kui mitte päris üksinda, siis rohkem unustatud hing siiski... Või noh, õigemini, tuleksin ehk aeg - ajalt ehk kellelegi meelde ja siis võib - olla mõeldakse, et kuidas tal läheb, aga ei ole külla minna aega...  Ja siis, kui poleks interneti, ei leiaks ma ka nii kergesti uusi tutvusi...

Ratastooli vahetusega tuli välja, kui vahetakse raam ja siis pannakse uus number, ongi ratastool vahetatud... Minu meelest kuidagi veider loogika. Saan aru, et reeglid on reeglid, kuid siiski, miks mulle ei öeldud kohe, et raamgi oli katki ning andi nagu uus vahetatult  ratastool remondist tagasi... Just ütlemata asjad ajavad segadusesse.
Eile ITAK-is  esmakordselt elus ei olnud ma mitte nii kena... :) Soovisin lihtsalt selgust, mis kuidas ratastooli vahetus nii täpselt toimus. Et  isegi pisivead on nagu vahetatud ratastoolil samad... Samad pisiveadki praegusel vahetatud ratastoolil olevat väga normaalsed.
Naljakas.
Kuid kui mõelda, et raam vahetati, siis ongi mulle tuntud ratastoolil pisivead on alles. Mis sest et paberite järgi on vana ratastool utiliseeritud...
Ei, ärge vaevake ehk oma pead, milles kirjutan või mis on mis. Minu väike pea tõrgub mõistmast. Ma pole ka tehnika inimene - sorry.
Minu jaoks pole küsimus ratastoolist. See sobib mulle suurepäraselt aastaid.
Mulle arusaamatu asjaajamine...
Ja kogu see arusaamatus tuli välja, kui hakkasin uurima ratastooli ostu võimalusi.
Kui tellida minu oma ratastooli mudel, mida ei toodetagi enam, siiski Rootsist, siis saaksin uue alles uue ratastooli. Siis ma ei vaheta nagu ratastooli...  Leidsime abivahendite spetsialisti Andresega,   et mulle sobib kõige paremini minu ratastooli mudeli tellimine, kui otsustan ostmise kasuks.  Andres oli ainus inimene, kes püüdis segadest asjadest aru saada ja sai ka mu kõnest aru päris hästi. Rahulikult.
Arvan, et tegelikult ei saanud klienditeenindaja ega tehnik, mis selgust soovisin või mis on toimunud. Hea pärast. Klienditeenindaja, kellega olen minimaalselt suhelnud ühel ja samal  teemal aastaid , lihtsalt ei suutnud minu pikemat juttu lõpuni kuulata... Päris keeruline on rääkida, kui esimest  lausetki katkestatakse kaks - kolm korda...   Ma ei ütle halvasti pärast, kuid sellistes firmades, kus otse töötatakse puuetega inimestega, peaks olema kannatlikkust, oskust kuulata.
Ega abivahendite spetsialist Andrestki  ei osanud täpselt vastata, miks sassipundar oli nii juhtunud...

Ühesõnaga, segane lugu. Kuidagi lahenes arusaadavaks.

Eilsest ma pole enam oma kodumaja KÜ juhatuses. Andsin juba detsembris lahkumisavalduse. Ei näinud enam, et võiksin miskit juurde anda ega ka motivatsiooni... Enda olemisega seal pole ma ka rahul, püüdsin parimat, kuid pea kaks aastat vahtisin niisama... ootel seisakuga...  Pigem suunata oma energia nendele tegemistele, mis viivad mind edasi.  Mis annavad minule rohkem juurde. Siiski selle ajaga kogesin palju. Õppisin palju. Õppisin ka eitavalt, mis on lõpuks positiivne. Igas heas asjas on midagi halba, ja vastupidi.
Ausalt ka, mõtlen tõsiselt ükskord minna mujale elama... Olen väsinud siin väikeses kohas elamisest. Kaagvere jääb väikeses... Ja kolmas korrus... Unelmates on väikese lilleaiaga väikene majakene...
Ma pole ju ealeski tahtnud tegelikult Kaagveres  elada (sellest olen korduvalt rääkinud/kirjutanud)...
Eks näe, mis elu - olu toob :)
Kuid arvan, et  mingisse KÜ juhatusesse ma nii pea ei kipu. kui üldse enam kunagi...
Oma majale soovin ikkagi, et ükskord saaks nagunii renoveeritud. Et saaks hubane ja ilus kodumaja...

Eilse päeva lõpuks koristasin  käekoti. Leidsin märkmepabei, millel oli kirjutatud: Tulevad uued väljakutsed  ;)
Mul tuli kerge naeratus ...
Vahetevahel on tore leida käekotiski vanu unustatud pabereid :)

reede, jaanuar 13, 2017

Reede 13 - edukas päev

Täna sai  selle aasta Isikliku Abistaja Teenuse Pakkumise Leping allkirjastatud minu ja MTÜ TM Loovuse ja Mäksa vallavanema Timoga ja sotsiaalnõuniku Eve juures olekul.
Sedapuhku 17. korda IAT leping. St 17 aastat järjest on Mäksa vald rahastatud ja toetanud minu IAT-d. 
Täna viimast korda Mäksa Vallas. Vallavalitsuse majas.
Kuidagi nukker on sellele mõelda...
Kuid,
järgmine aasta tuleb leping Kastre vallaga. Ja kindlasti rahastamine jätkub ka 2018 aastal. Seda kinnitas vallavanem Timo täna. Aasta ette.
See annab turvatunde.
Kõik on siiski võimalik ja jätkusuutlik tulevikuski.
On vaid veel soovida, et leian ikka ja alati häid ja töökaid isiklikke abistajaid. Ka üksainus väga töökas päev isiklikult abistajalt saab/võib mind palju aidata. Töö tegemise aeg jääbki arvatavasti alatiseks väga erinevaks. On isiklike abistajaid paariks nädalaks, on neid, kes jäävad aastaks paariks. Sellegagi ei ole midagi katki. Tegelikult töötamise aeg on läbirääkimiste küsimust. Püüab olla võimalikult paindlik. Inimestel aga on ikka oma eluvalikud. See vägagi normaalne.
Palju oleneb minust endast, et teenus toimiks ja areneks veel paremaks.  Soovin iseendale, et mul jagus pisut hullumeelsust ja šarmikust ja jaksu ikka aina edasi elada, toimetada.
Et suudaksin olla 80 ˇ% kena, 20 % mitte nii kena ;)
 Minu enda peale hakkamiseta ei oleks IAT-l vist mingit mõtet...

Igal juhul elu läheb edasi!

teisipäev, jaanuar 10, 2017

Näitus Võrus tuleb - eelteade

3. juulil juba lähen oma maalidega Võrru. Sel päeval saab näitus üles pandud Võru Keskraamatukokku.
Kindlasti tuleb ka näituse avamine. Täpsemalt selle ajast  hiljem. Õigel ajal. Praegu pisut vara...

Arvatavasti näitus jääb üles seal  augusti lõpuni/septembri alguseni.

Võrukad, kohtume niisiis juuli alguses. :)

laupäev, jaanuar 07, 2017

Üllatus pakk

 Üleeile sain teada, et Võnnu postkontoris ootab viimaseid päevi pakk. Klienditeenindaja Liina Võnnust kirjutas ja helistas mulle, kas tean pakist miskit - vaja kiiremas korras järgi tulla.
Mina ei teadnud miskit.
Paki teade ei olnud minuni millegipärast jõudnud.

Täna tõi paki koju mamma.


Kõikidel oli elevus, mis paki sees on.

Väga kena üllatus. Kunstitarbed: värvid, joonistusplokk, lõuend jne. Komme ka.
Kaardil väga - väga ilus jõulusoov soome keeles.  Sedagi paluti, et oma loovusega ja kunstiga teha inimesi õnnelikuks...


Mina tõesti ei tea, kes on selle imeilusa kingituse saatja. Pakk on saadetud Soomest. Ja firma Aema OY. Rohkem infot saatja kohta ei olegi...


Loodan südamest, et ehk keegi saatjatest loeb või jälgib mu blogi.

Minu suur õnnelik tänu Aema OY - le!!!

 Nüüd on mu motivatsioon teha oma kunsti veelgi suurem. Sest keegi saab sellest õnnelikumaks. Usun, et ka üllatus kingituse saatja on minu kunstist õnnelikum ning soovis oma õnne ja rõõmu minuga jagada. Nüüd olen mina omakorda õnnelikum.

pühapäev, jaanuar 01, 2017

Uusaastaöö ehk esimesed tunnid 8760-st aastal 2017


 Saatsin vana - aasta ja võtsin uue aasta vastu olles Kristil ja ta perel külas. Tartus. 
Hästi vahva ja mõnus uusaastaöö oli :)



Johanni issi ja vanaema siin pildil. 





Mul oli isiklik joogilaud suure laua kõrval - keegi ei näinud, kui palju mina tegelikult joon :D

Elu esimene pudel, mille suutsin põhjani juua ;)





 



Johann uneleb ja puhkab tantsust :)


Käisime Sõpruse sillal keskööl.


Johann veidi pahuralt unine. Sai ta ju üles aetud, jäi pool tundi enne välja minekut tuttu. Kuid ta soovis väga näha ilutulestiku.





Kuskil kauguses on Kaagvere...

Kõikjal, ümberringi oli tohutult palju värvilisi kerasid ...






Johanni issi Hannes laskis ka rakette õhku.













 Viimaks otsustas Johann, et tema ronib nüüd koju, aga kuhu ronite teie...


Kui hommikul koju jõudsin, siis Kass Pätu ronis Silveri joppe. Arvatavasti turvaline koht.






Pildid Kristilt, Hanneselt ja Silverilt. 

Soovin kõikidele oma inimestele ja kallitele turvalisi ronimisi soovide ja unistuste poole 2017 aastal!

HEAD UUT AASTAT!