Tühi tunne

 On olnud palju.

Hetkel on mul tühi tunne. Ei, mitte väljapigistatud  sidruni tunne... Lihtsalt tühi tunne. Selline rahulik. Natuke väsinud. Natuke mõtlik. Natuke mitte-midagi sooviv. Natike igatsev, kuid mida või keda, ei tea.

Teha oleks ikka  palju.

Kuid ei viitsi miskit teha. Kõik  vajalik oleks nagu tehtud. Samas ei tea ega oska,  mida järgmisena teha... 

Olen lihtsalt. 

Algab nädalavahetus...

Tahaks minna kõigest kaugemale. Ise. Üksinda. (Abistajata. See soov on mul ka vahetevahel... Kuhugile välja minna ma ju üksi ei saa... Seegi võib vahel olla lihtsalt väsitav. Kuigi mul on super head isiklikud abistajad, keda saan usaldada ja nii edasi. Kuid siiski...)

Olla vaikuses. 

Leida hetkemõte.

Üles otsida uuesti iseend.

    Teada, et tühi tunne toob ja loob head. Et pole üldse tühine...

Minna tantsima... Tantsima kas või kujutluses...

 

Live on tehtud!

 

Mis on minu, Tiia, lugu

Mõned  tundi veel ning teen oma esimese pika live i. Soovin salamisi, et see julgustaks mind oma unistustega edasi minema... 

Seda live - tundi näevad ja kuulevad vaid TU Akadeemia rahvas. Ega õppetund elus ei olegi mõeldav teha ükskord ja väga paljudele... Siis kaoks võlu rääkida hoopiski ära. Iga rääkimine peaks jääma võluvaks ja eriliseks ning olema pühendatud kuulaja(te)le...

Nagu ikka ega ma ei tea, mis täna välja tuleb, mida räägin täpselt... Kuid loodan, et tuleb mõnus live 😉

Õnne tulemust on näha pärast jälgedes.. 

Miski lõpeb, miski algab...

 Taevaski nutab

minu kuumi pisaraid 

rahena lumme.

Täna tuli see ammuune oma kirjutatud haiku taas meelde... See haiku ilmus Nooruses, mis muutis meie kahe elu... Ammusel ajal ma ei mõelnud selle sügavusele nii nagu täna sinu haual...

Ma olen palju mõelnud ja öelnud, et palju asju ja hetki oleks võinud teisiti olla... Õnnelikumad... Paremad...  https://www.tiiajarvpold.ee/2024/02/kolm-kopikat.html 

Usun, et me lapsed ja lapselapsed kannavad sinust palju head edasi... ja suudavad andestada eksimustele...   Usun, et sa vaatad neid vikerkaarelt ja saadad sealt naeratuse...

Elu läheb edasi... 

Möödas on palju, kuid ees on veel palju... Mul.   

Vikerkaar...

... on praegu taevas. Hästi suur ja kõrge... Ühendab taevast ja maad võimsalt ja eredalt. Seitse tooni vikerkaarel on nii  puhtad ja säravad...

See on ilus vaatepilt tänasele lõppetuseks. 

On väga hea tunne, kui usaldatakse  mind oma valikute valimisel  ja  lõpuks öeldakse et just sellist vastust oodatigi. Kuigi ise arvasin, et see vastust polnud see, mida oodatakse... Ma lihtsalt ei oska enam tavaliselt pinnapealselt vastata, kui mõte on sügavam.  Või kui soovitakse minuga kohtuda ja küsitakse siiralt, kuidas läheb... Seegi teeb hingerõõmu tohutult. 

On hea mõelda,  et olen ikka tingimusteta mõnel mulle nii armsal inimesel meeles või südames.  

Praegusel ajal on meelespidamine kuidagi nihkes, vähemasti mulle näib see nii.  Ma tunnen vahel tüdimust või kogunisti jõuetust, et olla olemas, pean midagi tõestama teistele, kellele tahad olemas olla... või kui palun abi, jälle tõesta midagi  ja anna anna anna.. Saan suurepäraselt aru, et teistel inimhingedel samamoodi. Keeruline on jääda iseendaks. Kuigi enamus räägib, et iseendaks jäämine oluline... Ongi. 

Juhuseid pole olemas.  Isegi, kui näib, et näiteks isiklik abistaja on sattunud juhuslikult minu juurde tööle, siis see nii võib olla polegi. Juhuseid pole olemas, kuigi tundub terve elu vahel olema juhuslik. Anna luba juhustel juhtuda ja ühel heal hetkel tunnedki, et see polnud juhus. Elu on tõeline. Nii ehtne ja tõeline on elu nagu vikerkaar. Ilmuv  ja kaduv...