Helesinine unistus...

 Tšillin niisaama . On ju reede õhtu. Minu jaoks täiesti tavaline reede õhtu. Põnevaid ja häid üllatusi vaevalt, et saab tulla... Kuid iial ära ütle iial. Siin ja praegu kõik võimalik. 

Hingesopis sala helesinised unistused. Need panevadki mind särama. On neidki unistusi, mida ei oska või ei soovi ma unistada. Või on unistuste taga peidus soovid, igatsused... või tunded... Mida püüan enda eest salata... Peita... Kui pole neid, siis pole ka... küsimust, kas suudan rohkem olla...

Kuigi tean, et võiksin rohkem olla. Alati. 

Ja siiski miski hoiab mind ikka ja jälle milleski tagasi. Vahetevahel pole enda vastu aus. Siiras. Kuigi näin enda meelest vägagi siiras ja aus... 

Täna oli tegelikult igati vahva reede. Sai nii öelda enam-vähem tava kodu riietes Mellistes poes. Mul on kõik riided ilusad, vahet pole, kas kodu või linna või muu.  Kuid ise tean täpselt, mis riietega välja väga ei kipu minema. Olin säravalt lohakas. Natuke. Seda tean ise. Teised ei pannud seda tähele. Aga vahel on tore ja mõnus olla niisama säravalt mitte igapäevaselt kenake! Lohakas pole just kõige õigem sõna... Arvan, et seda tunnet, mis sellega kaasneb vajavad aeg ajalt kõik naised. 

Lihtsalt olila kohal!

Sellisena nagu oledki. 

Kas või poe riiulite vahel.

Ja kui kohtadki kedagi, keda ei looda kohata, kuid salamisi loodad ikka kohata, siis nähakse loodetavasti tõelist sind. Naisena.

Veel sain siin mängitud taas juuksuri salongi. Sõbranna Maarja tegi ilusaks Nansy.. 

Minul värvis eile Nansy juukseid. Otse loomulikult endaga tegelemisel pean end tundma lõpuks printsessina. Seda ma naudin alati. Tõsiselt. 

Juuksuris on ka naiste jutte ja palju naeru, See käib lihtsalt asja juurde.

Hetkel olen taas üksi. Üksik printsess, kes arutleb omaette, millal saaks minna välguna kuhugile minna... Näiteks tantsima või hilisõhtul jalutama... Ilma, et peaksin tohutult ette planeerima... Ennemini nagu sain seda palju rohkem teha, mina mõtlemata väga ette. Mitte alati. Rohkem küll. Nüüd kaob kuidagi aeg abistajatega lihtsalt ära... Ja üksinda ma ei lähe... Ma tõesti ei nutta ega virise. Kummaline on mõelda, kuidas on muutunud miskid, isegi ei saa aru, mis nimelt muutunud on. Aga helesinine unelm rohkem olla pole muutunud... 

Pai endale

 Täna võin küll kindlasti teha endale pai. Jalaga või käega - pole vahet. Südamest pai. 

Valisin ammuse pildi siia. See pilt meenutab üht koolitust, kus olin projektijuht. Kui pidin leidma sümboli, mis annaks ja kannaks mu  väge. See oli kümmekond aastat tagasi... Mina leidsin maha istudes puudelt Waide õuelt... Praegu jäi pilt lihtsalt silma albumit sirvides - ei teagi miks... 

Aga täna paid iseendale.

Sain hakkama loodetavasti vähemasti ühe asjaga, mida  paar aastat tagasi ei osanud ma isegi unes näha. Kuid see annab kindlasti tulevikus päris paljudele rõõmu sooja ja ilusama kodumaja näol. Ma ise usun ja tean, et üks hetk varem või hiljem on praegune kodumaja renoveeritud. Vastasel juhul ma ei püüakski pingutada. 

MTÜ TM Loovuse aastaaruanne sai vastuvõetud ja kinnitatud. 

Juhatustes olemine on töö. Tõsine loov töö.

Ja siis veel olla oma elu võluv printsess - see on küll päris keeruline, kuid samas nauding. Teha, mis iganes soov on. Õhtul tuli mõte õppida barsi - minu meelest seda saab ka kenasti jalaga / varvastega teha, sest keha ja ka südame energia mul ju on. Mis see üleüldse on, seda tean veel tõesti vägagi vähe. Kuid saan aru, et võimas tehnika enda leidmiseks ja hirmude jt kaotamiseks, hea kerguse loomiseks jne. teise inimese puudutustega õigete punktidesse. Igatahes tundub põnevalt lihtne... ja vägev.    

Kunagi tundus ka psühhodraama sama põnevalt lihtne... Ja oligi põnevalt ja vägev. Kas praegugi on see nii mul - ma tõesti enam ei tea. Ma ei tea sedagi, kas hetkel tahangi veel edasi õppida psühhodraamat... Neliteist aastat olen tahtnud, kuid põmm peaga vastu seina jooksnud aina - kaua võin  endale haiget teha uskudes, et psühhodraama õppimiseks pole mul häält ega selget kõnet... 

Samas, kui ma juba laulan. Õhtu lõpuks harjutasin taas uut laulu. Minu jaoks uut laulu... Võiks öelda, et selle laulu olen hetkel armunud.

Printsess võiks olla iga hetk armunud. Kas laulukesse või iseendassegi, kui muid armumisi parajasti ei olegi.

Ja siis teha pai endale... et olen olnud taas ilusti asjalik üks päev.

Tehke, mu lugejad iseendale pai - te olet seda väärt.

Siilike tuli külla

 Öösel. Silver klõpsas pildile. Ma polnudki ammu siili näinud...

Naeratused, need naeratused

 Riidehoiutädidki võiksid vähemasti naeratada. Oleks haigla natuke helgem ja lootust andev koht...  

Käisin Maarjamõisas. Külatusajal. Panin tähele möödudes riidehoiutädidestki mööda koridore, et mitte üks  riidehoiutädi ei naeratanud. Nad seisid mornilt. Andsid automaatselt riided  kätte või võtsid vastu. Saan aru, et ega haiglakülastajaidki ei suuda tihti neile naeratada... 

Mina ära tulles, jopet kätte saades, naeratasin säravalt riidehoiutädile öeldes aitähki. Tädi pool sekundit mõtles, siis naeratas vastu. Miski muutus temas... 

Naer ja naeratus parim ravim. 

Minuga on hästi. 

ÖÖtöö on maalimine

Kui on pinge sees või ei tea, mida teha või mis saab,  või ka, kui tuju suurepärane ja vaim loomiseks peal, on hea lasta  endast kõik välja öösiti lõuendile. Ikka värviliselt ja lootusrikkalt. 

 Mulle meeldib hilisõhtuti ja öösiti maalida. 

Maalimisest pilt on tehtud päeval. Sest tavaliselt maaliin ju üksi olles. Normaalsed inimesed, kes teeks pildi klõpsu,  magavad öösiti 😋😉😊